DSC_0180

Õppida saaks täiesti uut moodi ja palju efektiivsemalt, kui inimesed vaevuksid oma mugavustsoonist välja tulema.

Nii väidab Tallinna kunstigümnaasiumi direktor Märt Sults, kelle viimane suurem mugavustsoonist väljumine on olnud vene õpilaste õpetamine eesti õppekeelega koolis, kunstigümnaasiumis. Juba neli aastat järjest on ta võtnud kooli vastu ühe esimese klassi, kus õpivad ainult vene kodukeelega lapsed. Ja õpivad kõiki õppeaineid eesti keeles, keelekümblusmeetodil.

Screen Shot 2013-11-09 at 6.19.14 PM

Läbimurre

„See on suur läbimurre, mis on olnud kõike muud kui mugav,” märgib Märt Sults. Kõigepealt oli vaja leida entusiastlikud õpetajad, kes tõesti tahaksid õpetada vene lastele kõiki õppeaineid eesti keeles. Sellised inimesed Märt Sults leidis ja praeguseks on neid kokku viis: Ingel Terasmees, Liis Oja, Auli Signi Kärdi, Anu Neutal ja direktori enda tütar Mari-Liis Sults. „Huvitav on aga see,” märgib Sults, „et keegi neist pole eesti filoloog.” Üks tema neljast õpetajast on keemia magister, teine raamatupidaja, kolmas ettevõtlusharidusega inimene ja kaks õpetajat on tulnud „Noored kooli” programmi kaudu.

„Nad on kõik positiivses võtmes hullud, kes ei karda täiesti uut moodi õpetada,” ütleb Märt Sults tunnustavalt. „Kolmanda klassi kümblusõpetaja Ingel Terasmees läks koguni aastaks Hiinasse hiina keelt õppima, proovis keelekümblusmeetodit oma naha peal,” ütleb Sults.

Need neli õpetajat on käinud üksteise järel ka endise MISA ja nüüdse SA Innove keelekümbluskeskuse kursustel. Teise kooliaasta lõpuks räägivad nende õpilased vabalt eesti keelt. „Eestis on vaid üksikud filoloogidest võõrkeeleõpetajad, kes suudavad oma õpilased kahe aastaga õpitavas keeles vabalt rääkima panna, aga endised keemikud ja raamatupidajad saavad kunstigümnaasiumis sellega suurepäraselt hakkama. See on suur läbimurre,” rõhutab kunstigümnaasiumi direktor varjamatu uhkustundega.

Paraku ei ole mitte kõik selle läbimurde üle uhked ja õnnelikud. „Meil töötab keelekümblus ladusalt nagu kell,” ütleb Märt Sults, „kuid tunnustuse asemel triigitakse meid iga külje pealt. Ühelt poolt heidetakse ette, et me lörtsime vene lastega toreda eesti kooli ära, teisalt süüdistatakse vene koolide väljasuretamises, sest kümblusklass meelitab ju vene koolide lapsi endale. Lisaks hoiatatakse rahvuskonflikti eest, mistõttu olevat ohtlik vene lapsi õpetada jne. Need inimesed muidugi ei tea, millest räägivad. Vene lapsed on meie koolis rõõmsad, jooksevad vahetunnis oma õpetajatele ja isegi mulle oma vene temperamendiga põmm-põmm vastu, kallistavad või annavad teretamiseks kätt, küsivad, kuidas läheb, ja teevad seda eesti keeles. Lisaks on meil vene lapsevanemad ukse taga järjekorras, et oma last meie kümblusklassi, eelkooli, pikapäevarühma või ringitundidesse tuua. No mis konfliktist te räägite?” küsib Märt Sults.

Keelekümblus eesti koolis?

6-7-3 Ingel Terasmees

„Miks peab vene laps õppima just eesti koolis? Aga sellepärast, et see on eesti keele õppimiseks kõige parem koht,” ütleb kunstigümnaasiumi kolmanda klassi kümblusõpetaja Ingel Terasmees (pildil). „Kui vene koolis räägivad kümblusklassi lapsed väljaspool oma klassi vene keeles, siis eesti koolis on teiste klasside õpetajad ja õpilased eestlased, sööklatädi räägib eesti keeles, spordivõistlused, aktused, koolipeod ja kõik muu on eesti keeles. Vene laps elab päev läbi eestikeelses keskkonnas. Ja keelekümbluskeskuse eksperdid on kinnitanud, et kunstigümnaasiumi kümblusklassi õpilased oskavad eesti keelt suhtlustasandil paremini, kui vene koolide kümblusklasside omad.”

„Ma absoluutselt ei alahinda vene koolide keelekümblust, kuid seal tuleb siiski ette hetki, kus õpetaja närv viskab üle ja ta pahvatab selges vene keeles: „No kak võ ne ponimajete!” Seevastu eesti kooli õpetaja ei lähe kümblusklassis kunagi vene keelele üle,” lisab Sults.

„Eesti koolis on keelekümbluse õige koht ka sellepärast, et siin ei unusta vene laps oma vene keelt ära,” lisab direktor ta. „Koolis on küll igal pool eesti keel, kuid vastavalt kümblusklassi programmile saavad vene lapsed alustada tõsiseid vene keele õpinguid juba teisest klassist alates.

Nad ei uuri teise klassi vene keele tunnis kirillitsat ega veeri „mama” ja „papa”, nagu teevad tavalisse eesti kooli astunud vene lapsed, kui neil kuuendas klassis algab vene keel teise võõrkeelena. Eesti lapsed veerivad seal ja vene laps peab siis kaasa veerima. Sellest, et vene lapsed räägivad vene keelt vabalt, ei tehta väljagi. Märt Sultsile on mitu lapsevanemat öelnud, et nad valisid keelekümblusklassi just sellepärast, et siis ei unusta laps ka vene keelt.

„Üks huvitav seik veel − keelekümblusklasside lapsed õpetavad kodus oma vanematele eesti keelt,” lisab Sults. Algul püüavad lapsevanemad muidugi oma last õpetada, kuid varsti osad vahetuvad, laps on eesti keeles tugevam ja õpetab hoopis oma vanemaid.”

Mis on keelekümbluse tuum?

„Kõik Tallinna eesti koolid peaksid avama ka ühe kümblusklassi vene õpilastele,” arvab kunstigümnaasiumi direktor, „aeg on mugavustsoonist välja tulla ja vene lastele appi minna.” Paraku peab ta möönma, et on jäänud oma suure läbimurdega üksi. Teised eesti koolid on proovinud küll vene lapsi õpetada, kuid katkestanud juba poole aasta pärast. „Koolid ja õpetajad lihtsalt ei suuda uskuda, et paari aastaga on võimalik kellelegi keel selgeks õpetada. Varem ju ei ole olnud! Eesti õpetaja ei usu ka seda, et uusi keeli saab selgeks õppida grammatika ja tõlkimiseta,” kaalub Märt Sults teiste koolide vähese huvi põhjusi.

„Isegi eesti lasteaiad värisevad oma mugavustsooni pärast,” märgib Sults. Näiteks ühes eesti lasteaias oli palju vene, armeenia, ukraina, saksa jt lapsi. Iga laps rääkis oma keeles, eesti keelt nad ei mõistnud ja õpetajad olid õnnetud. Siis lubas üks lapsevanem aidata neid keelekümblusele üle minna, pakkudes omalt poolt tasuta juhendamist ja keelekümbluse õppematerjale. Kuid lasteaia õpetajad pidasid seda kõike ka liiga keeruliseks. Nad eelistasid edasi kannatada, sest see tundus turvalisem.

„Õppida uus keel aasta või paariga selgeks − see on keelekümbluse tuum,” ütleb Mari-Liis Sults, kes on kunstigümnaasiumi neljanda klassi kümblusõpetaja ja kümblusklasside koordinaator. „Põhjamaades õpetatakse immigrantide lastele kohalik keel ära ühe aastaga, kunstigümnaasium pakkus kahte aastat, aga kuna seda peeti liiga kiireks, siis lepiti lõpuks kokku nelja aasta peale,” meenutab Mari-Liis Sults. Tänavu sügisel algaski neil juba neljas aasta.

„Metoodiliselt on keelekümbluse tuum see, et tunnis mitte midagi ei tõlgita,” jätkab Mari-Liis Sults. Tulemus on see, et eesti ja vene keel on kümbleval lapsel peas nagu kahes eri karbis. Need karbid on eraldi, isegi nii eraldi, et kaua aega ei suuda lapsed ühest keelest teise tõlkida, ehkki oskavad mõlemas keeles vabalt rääkida. Tõlkimine tuleb hiljem!

Märt Sults täpsustab, et ainsana võib koolis vene lapsega vene keeles rääkida tema, direktor, aga seda siis ka väljaspool klassi. Kui on aga selline olukord, et lastele lihtsalt peab paar lauset vene keeles ütlema, siis pöörab õpetaja õpilastele selja ning räägib nagu keegi kolmas inimene. Seda selleks, et kümblusõpetaja nägu ei seostuks mingilgi määral vene keelega. Vene keeles räägivad lapsed oma vene keele õpetaja ja vanematega ning vahetunnis muidugi klassikaaslastega. „Vene keelt ei võta neilt keegi,” toonitab Sults.

Ingel Terasmees lisab, et tema õpilastele selga ei pööra, vaid kasutab kehakeelt ja tihti ka joonistab seda, mida öelda tahab. Tänu sellele on ta aja jooksul väga hästi joonistama õppinud. Lõpuks hakkavad vene lapsed ka ise nõudma, et õpetaja räägiks alati ainult eesti keelt. Kui Ingel Terasmees ükskord kogemata küsis, mis kapusta talle vihiku asemel lauale on toodud, hüüdsid õpilased kohe: „Oo, mis sõna see oli! Õpetaja, märkus!”

Mari-Liis Sults lisab, et kümblusõpetaja ei kasuta isegi kõige esimestel päevadelgi vene keelt. Kui laps tahab sööklas püsti tõusta ja ära minna, ei saa ta seda teha enne, kui on lugenud ette sildi „Kõht on täis”. Kui ta soovib minna tualetti, peab ta lugema ette: „Tahan tualetti.“ Esimestel nädalatel on õpetajal taskud selliseid silte täis ja nii läheb jõuludeni.

Ingel Terasmees lisab, et kohe esimeses klassis peab vene laps küsima kõike eesti keeles. Pliiatsit, kustutuskummi, paberit jm. Kui laps küsib vene keeles, teeb õpetaja näo, et ei saa temast absoluutselt aru. Paljud lapsed siis lihtsalt vaikivad. Aga kui esimene laps kuskil jõulude eel õpetajale „Palun kustutuskummi” ütleb, on see kümblusõpetajale tõeline pidupäev, sest sealt edasi hakkab minema juba väga kiiresti.

Mari-Liis Sults meenutab, et temal vaikis üks laps veel jaanuariski. Aga veebruari algul ütles ta selges eesti keeles: „Mari-Liis, ma olin enne haige, aga nüüd ma olen terve ja saan jälle koolis käia.” „Selliste hetkede pärast tasubki kümblusõpetaja olla,” ütleb õpetaja.

Ingel Terasmees leidis aga ükskord oma klassi õpilaste kirja, kus olid üles märgitud, kes keda nende klassis armastab. See kiri oli selges eesti keeles ja õpetaja Terasmees luges selle oma töövõiduks, pani oma arhiivi.

„Keelekümbluse keskne märksõna on „kannatlikkus”,” toonitab Mari-Liis Sults. Õpilaste esimeste sõnade ja lausete ootamine kuni jõuludeni on õpetajale piinav − kõike muud kui mugavustsoon. Pinget lisab see, et lapsevanemad on uskumatult kärsitud. Nemad tahavad, et laps räägiks juba paari kuu pärast soravalt eesti keelt.

Ingel Terasmees meenutab, et üks lapsevanem oli päris meeleheitel, kui tema laps ei ütelnud veel jõulude ajalgi kodus ühtki eestikeelset sõna. Ta oli hirmul, et laps on pool aastat niisama ära raisanud. Õpetaja Terasmees kutsus selle ema siis kümblustundi, kus laps oskas vastata kõigile eestikeelsetele küsimustele ja jagas eestikeelseid selgitusi. Lapsevanem rahunes. Mõni lapsevanem on rahunenud ka arenguvestluse ajal, kui on näinud, kuidas laps räägib emaga vene ja õpetajaga eesti keeles.

„Õpilane on nii harjunud, et õpetajaga räägib ta ainult eesti keeles ja vanematega ainult vene keeles,” selgitab Mari-Liis Sults. „Ema käib muidugi peale, et hakkame, lapsuke, eesti keeles rääkima. Aga miks peaks laps oma turvalises kodus eesti keeles rääkima?”

Õpime ka eesti keelt kümmeldes!

„Eestis mõistetakse keelekümblust väga kitsalt, ainult võõrkeelte õpetamise võttena,” ütleb Mari-Liis Sults. „Keelekümbluse põhimõtted tuleks võtta aga kasutusele kõikides õppeainetes, sealhulgas eesti keeles,” arvab ta.

„Keemiatunnis õpime keemia keelt, mille sõnavara on samuti väga lai ja ka raske,” ütleb Mari-Liis Sults, „miks ei võiks siis keemiaklassis kõik raskemad sõnad, sümbolid, valemid, reaktsioonid pidevalt seinte peal siltidena väljas olla, et õpilased saaksid neid vaadata, kui midagi on meelest läinud? Sama ajaloos, kus on palju õpilastele tundmatuid sõnu. Näiteks „rehielamu”, „iglu”, „vigvam”, „jurta” – need võiksid olla ajalooklassis piltidena seintel, nimetused juures.”

Mari-Liis Sults leiab, et eesti lapsed võiksid ka eesti keelt õppida kümmeldes. Keelekümbluse idee on selles, et õpetaja ei seleta lastele sõnade tähendust, vaid laseb neil neid ise ära aimata, kusjuures vene kümbluslapsed on selles väga nutikad. Aga miks ei võiks ka eesti lapsed eesti keelt nii õppida? See eeldaks muidugi absoluutselt teistsuguseid õpikuid ja õpetamise metoodika pea pealt jalgadele pööramist, sest praeguses eesti keele tunnis algavad kõik teemad just täpsete selgitustega. Lastele ei anta nuputamiseks vähimatki võimalust. Ja siis kurdetakse, et meie noorte eesti keel muutub järjest viletsamaks ja loovust on napilt.

Mari-Liis Sults on kasutanud keelekümbluse põhimõtteid oma keemiatundides. Alguses on läinud raskelt. Kui ta palus kirjutada 11. klassi õpilastel kõige esimeses keemiatunnis lühikese essee „Mis on orgaaniline keemia”, siis kirjutas pool klassi, et seda teemat pole veel võetud ja kuidas ta julgeb sel teemal esseed nõuda. Lapsed teadsid, et on olemas orgaaniline toit, orgaanilised väetised, orgaaniline klaas, orgaaniline tervik jms, kuid nad ei teinud katsetki ära aimata, mis võiks olla orgaaniline keemia.

Direktor Märt Sults lisab, et keelekümblus ei ole lihtsalt kõikide õppeainete eesti keeles õppimine. Kümblus tähendab ka, et traditsioonilisest keeletunnist on totaalselt loobutud. Õpilased ei istu üksteise taga, vaid rühmadena oma laudade ümber, nii et kõik saavad üksteisele silma vaadata. Rühmades on kindel tööjaotus, kus üks loeb või selgitab, teine teeb märkmeid, kolmas võtab aega jne. Lapsed õpivad iga päev ja igas tunnis meeskondadena, mis on eesti kooli jaoks midagi totaalselt uut.

Teine väga suur erinevus tavakoolist on, et keelekümblusklassis ei panda vene lapsele iga lause eest, mis ta eesti keeles ütleb, hinnet. Vene laps õpib kümblusklassis eesti keele selgeks, saamata selle eest ühtegi numbrilist hinnet. Kujundav hindamine, mis eesti koolides suurt ärevust ja vastuseisu tekitab, on kümblusklassides juba aastatepikkune praktika. „Selles mõttes on kümblusklassid Eesti kooli tõeline avangard,” ütleb kunstigümnaasiumi direktor Märt Sults. „Kesklinna eesti koolid võivad tulla meie juurde vaatama, kuidas kujundav hindamine praktikas käib,” kutsub ta.

Ainult pool palka!

Nii üllatav, kui see ka pole, on keelekümblus ebamugav tsoon ka haridusametnikele. „Nemad on harjunud, et õpetajad küsivad oma aines endale alati tunde juurde,” märgib Märt Sults, „kuid keelekümblusega on vastupidi – tahetakse anda senisest vähem tunde. Vene lastele õpetatakse eesti keel selgeks eesti keele lisatundideta. Tööd tehakse rohkem, aga tunde antakse vähem. Sellest loogikast ei suuda Eesti arveametnik aru saada.”

Mari-Liis Sults selgitab, et ta tahtis ühendada neljandas klassis loodusõpetuse ja inglise keele, andes kaks loodusõpetuse tundi inglise keeles ja ühe tunni inglise keele grammatikat. Ta tahtis teha kuue tunni töö ära kolme tunniga. Lapsevanemad olid väga rahul. Aga tundide arvestaja ütles, et niisugust õppekava pole olemas ja Mari-Liis peab kõik kolm loodusõpetuse ja kolm inglise keele tundi eraldi ära andma, muidu saab ta kolme tunni palga.

„Ametnikuhinge ei huvita, mis sa lastele selgeks õpetasid, teda huvitab, mitu tundi sa andsid. Ja see loogika läheb ministeeriumi tasandini välja,” selgitab Märt Sults. „Keelekümblusõpetaja teeb kahe õpetaja töö – õpetab klassiõpetajana lastele kõiki õppeaineid, aga ühtlasi teeb kahe aastaga ka eesti keele selgeks. Kuna tal aga tunniplaanis ühtegi eesti keele tundi lisaks ei ole, ei saa ta eesti keele õpetamise eest mitte sentigi!” on Märt Sults pettunud.

„Nüüd räägib minister Aaviksoo, et makske õpetajatele nende tegeliku töö, mitte tundide järgi, ja see on loomulikult õige põhimõte,” toonitab Märt Sults, „probleem on aga selles, et minister ei anna õpetajatele nende tegeliku töö järgi maksmiseks palgafondi.”

„Heale õpetajale topeltpalk!” on olnud IRL-i loosung, tuletab Märt Sults vanu aegu meelde, rõhutades, et kümblusõpetaja ongi tõeline superõpetaja ja uus epohh keeleõpetuses. Aga kuidas on tema palgaga? „Kümblusõpetajale jäetakse hoopis pool palka välja maksmata!” on Märt Sults nördinud, lisades, et ka Eesti hariduspoliitikutel on viimane aeg oma mugavustsoonist välja tulla.

Raskustest hoolimata on kunstigümnaasium kümblusprogrammiga edasi läinud. Kool on liitunud Innove topeltkeelekümbluse programmiga, kus eesti ja vene lapsed õpivad ühes klassis koos: pool päeva eesti ja teine pool vene keeles. Projekt saab hoo sisse 2015. aastal. Praegu aga käib „tige” töö metoodikate väljatöötamiseks ja nende praktikas kontrollimiseks. Alustuseks kümmeldakse eesti ja vene keeles, edasi ka teistes keeltes. „Laske unistustel lennata,” ütleb kunstigümnaasiumi direktor.

Kunstigümnaasiumi esimene klass, kus vene lapsed õpivad Anu Neutali käe all kõiki õppeaineid esimesest koolipäevast alates ainult eesti keeles. Fotod: Raivo Juurak

Kunstigümnaasiumi esimene klass, kus vene lapsed õpivad Anu Neutali käe all kõiki õppeaineid esimesest koolipäevast alates ainult eesti keeles. Fotod: Raivo Juurak

via