jõhvi1

Riigi hariduspoliitikas on selline termin nagu haridusmaastiku korrastamine ja optimeerimine. Selle tarbeks ongi välja käidud Riigigümnaasiumite projekt, mis nagu peaks optimeerima hariduskulutusi, kuid see ei ole päris tõene hüpotees. Tegelikult on Euroopa Liidu abifondidest eraldatud 400 miljonit eurot õppekavade täiustamiseks ja see raha on tarvis ära kulutada; aruandmise tähtaeg on 2020 aastal. Kui EL komisjon leiab väärkasutust, tuleb raha tagastada aga see probleem on juba järgmise riigikogu koosseisu probleem.
Tallinnasse planeeritavate riigigümnaasiumite “hinnaks” on 15-20 gümnaasiumi ümberkorraldamine põhikoolideks … see on eeltingimus, mida riik Tallinnale esitas. Tallinn ei pea seda pakkumist vastu võtma, kohustust ei ole ja põletavat vajadust ka ei ole. Pakutav kokkuhoid riigi poolt oleks, et gümnaasiumiastme õpetajate palga- ja ülalpidamiskulud lähevad riigi kanda. Ümberkorraldatud koolimajad/rajatised tuleb aga Talinna maksumaksjal edasi üleval pidada: ega koolihooned/rajatised kuhugi ei kao, sest õpilaste arv, kogu Eestis, näitab tugevat kasvutrendi. Nii et kalkuleeritud kokkuhoiust ei maksa rääkida. Absurd!

Juba viimased viis aastat on riik tegutsenud usinasti riigigümnaasiumiprojekti elluviimiseks: põhikooli klassitäituvuse normiks on määratud 24 õpilast, gümnaasiumis aga 32 õpilast ühte klassikomplekti ning vähemalt kaks paralleeli, alles siis võib avada, ilma eriloata, gümnaasiumi astme. Selline õpilaste arv peab olema tagatud kogu gümnaasiumiastme jooksul, st 3 aastat (gümnaasiumis vähemalt 3X64=193 õpilast). Jälle absurd, väljalangevus on selles kooliastmes suur: minnakse tööle jne !!!

Siit lähtuvalt maksab THM, oma ettekirjutuse järgi, juba viis aastat gümnaasiumi õpetaja õppetunni eest 25 % vähem kui põhikooli õpetajale sama ainetunni andmisel; lisaks ei tasustata kohalikele omavalitsustele riigi poolt munitsipaalkoolides koolipsühholoogi, logopeedi, abiõpetajate jne tugispetsialistide töötasusid. Selline “riigimehelik” käitumine THM-i ja valitsuse poolt on toonud viimastel aastatel Tallinnale igal aastal ca 10 miljonit eurot lisakulusid ehk teisisõnu igaaastane Tallinna hariduseelarve puudujääk on ca 10 miljonit eurot, mis on tegelikult, kuni siiamaani, olnud riigi kohustus, sest Põhikooli- ja Gümnaasiumiseadusest lähtuvalt on kvalifikatsiooninõuetele ja täiskohaga töötavale õpetaja miinimumpalgavahendite tagamine riigi kohustus.

Tallinna munitsipaalkoolides õpib väga suur hulk lähimaakondadest pärit õpilasi ja kui need kohalikud omavalitsused täidaksid Tallinna linna ees oma kohustusi (“pearaha” käib õpilasega kaasas), oleks olukord palju parem. Olukorra ajab pingeliseks seik, et Teadus- ja Haridusministeerium on andnud koolitusload Tallinnas erakoolide asutamiseks, Eestis asutatud erakoolidest valdav enamus, samas THM pole sellist arulagedat tegevust Tallinna linnaga kooskõlastanud, kuid kohustanud Tallinna linna hoopis nende koolide halduskulusid katma, ilma selleks vahendeid (loe raha) eraldamata. Samas Tallinnas endas on segadus nn “eliitkoolidega”, kes nagu on munitsipaalkoolide registris kuid on endale organiseerinud erakoolidega sarnase rahastusmudeli varjatud (koolide juurde on moodustatud mittetulundusühingud koolide “toetamiseks” ja vastavad sihtasutused) “vabatahtliku õppemaksu”kogumise näol (selleks, et sellist tegevust seaduslikult toimetada, on eelarves olemas artikkel “annetus”, kuid selline käsitlus ei ole nendele õppeasutustele vastuvõetav). Jutt käib südalinna koolidest, kes oma logistilise asukoha tõttu on ihaldusväärseks ja mugavaks õppimiskohaks nii õpilastele kui ka lapsevanematele, siit ka nõudlus ja koolipoolne ahvatlus kehtestada uusi ebaseaduslikke reegleid, oma õppurite vanematele, õppetöö lisatasustamiseks, mis aga on seadusega munitsipaalkoolides rangelt ja üheselt keelatud.

Siinkohal on paradoksiks see, et Tallinna linnale ja omavalitsusüksustele üldse ei ole antud seaduslikku õigust koolidele laekunud rahaliste vahendite seaduslikkuse üle järelvalve teostamiseks: kooli eelarvevälise erakapitali liikumine haridusasutustes, mis töötavad munitsipaalsüsteemis.

Lahenduseks oleks Tallinna linnal selliste poolmunitsipaalkoolide erakoolideks kvalifitseerimine ning munitsipaalkoolide “vaegused” oleksid vägagi kiiresti vähenenud, et mitte öelda olematuteks muutunud. Las siis praegused “isehakanud eliitkoolid” nimetavad end eliitkoolideks ja püüavad säilitada oma õpilaskonda. Õpilaste haridusliku kihistumise vältimiseks tuleb see samm Tallinna linnal kas varem või hiljem teha.

Tallinna linn täidab korrektselt kohustusi oma kodanike haridustee sillutamisel, kuid riik tekitab olukorra, kus on alarahastamisega sihilikult sisse planeeritud süsteemi pankrott.

Tallinna linna ei ähvarda gümnaasiumite sulgemine vaid Tallinna linna peab kiiremas korras korrastama “eliitkoolide” juhtide seltskonda, kes oma tegevusega on andnud võimaluse riigil/valitsusel oma auditeerimisaruannetes kritiseerida Tallinna linna haridusjuhtimist ning tekitanud õpilaste võrdse kohtlemise printsiibi kõverpeegli efekti.

Munitsipaalgümnaasiumite kadumine Tallinnas ei ole tõepärane, sest valitsus ei suuda juba täna rahastada Põhikooli- ja Gümnaasiumiseaduse täiemahulist täitmist üldhariduskoolides.

Paanikaks ei ole põhjust, munitsipaalgümnaasiumite sulgemiseks ei ole vajadust ja Riigigümnaasiumite positiivset majanduslikku efekti ja hariduse kvaliteedi järsku paranemist Tallinna linnas on väga raske praktikas teostada ja välja arvutada, pigem toob see Tallinna maksumaksjale kaasa lisakulutusi.