kasiinosaar

Tallinna Kunstigümnaasiumi direktori Märt Sultsi idee rajada Paljassaare lahte nn kultuurisaarestik on tema poolt eeltööde mõistes enamjaolt ka tehtud. Rahvasuus „kasiinosaarteks“ ristitud kolm saart peavad tulevikus rahalises mõistes toetama noorte kooli- ja sotsiaalprobleemide lahendamist, st võtma üle riigi tegematajätmise täitmise.

- Märt, millises staadiumis on täna Teie projekt?

- Praktiliselt on eeltööd lõpuni viidud. Kõigile füüsilises mõistes nähtav start viibib vaid majandus- ja kommunikatsiooniministri tänini puuduva allkirja tõttu. Kahe viimase aasta jooksul härra Juhan Partsile helistamine on olnud täiesti tulutu. Vaatamata tema enda telesaadetest tuntud loosungile, et „me anname igale ettevõtjale kõik võimalused äriks ja rikkuseks“. Enam ma ei helista, ega saada ka e-maile, vaid saatsin nõukaaegsele mentaliteedile kohasemalt postkirja. Sellele peab minister vastavalt seadusele vastama – ka siis, kui tema nimi enam Parts ei ole.

 

Minu jaoks on esimesel kohal – inimesed, ja kõige viimasel kohal – isiklik kasu.

 

- Kindlasti on ka Teie kuuldes seda projekti on pehmelt öeldes imelikuks nimetatud?..

 

- Miks kõigest imelikuks? Esialgu nimetati ikka täiega hullumeelseks, nii projekti kui mind ennast. Ja projekti lahati just minu vähemalt kui koolijuhile tavapärasest pöörasema mineviku taustal. Mis „lohistati“ kõikide liialduste ja fantaasiatega olevikku, ning sellelt kui kohvipaksult vaadati kasiinosaarte tulevikku. Rõhutan taas, et hasartmängude küüsis pole ma kunagi olnud. Ja et inimesena on ka minul võime ja iseärasus muutuda, siis 17 aastat ei ole ma ka alkoholi pruukinud. Olen püüdnud hoopiski iga koolipäeva alguses nii kell 07.45 tervitada õpilasi koolimaja trepil ja soovida neile ilusat hommikut ja toredat päeva. Et lapsed tunneksid, et nad on oodatud ja vajalikud. Võimalik, et just see joon minus on imelik. Imelikum, kui tänaseks õnneks selgelt kahanenud ilkumine kasiinosaartega seoses.

 

Muide, et minu tõesti rajud noorusaastad on igale oponendile tänini viimaseks „päästvaks“ õlekõrreks, siis mulle meeldib lausa kogemuslikult intrigeerida: kõige raskem on just teha tööd oma huvide eest kaine inimese pilguga võideldes.

 

Aga nii nagu hulluse inkrimineerimise vastu, aitab mind kogu elus psühholoogiakoolitus, aitab ka keemikukutse – analüüsin, sünteesin ideid, probleeme ja sündmusi ikka rakutuumani välja. Erilaadset kogemust on ka lausa pillavas külluses. Olen 50ne aastane, kogemusi jätkuks normaalse jaotuse korral nii 160ne aastasele. See vist tõesti ei ole normaalne…?

 

- Selge, et haridus raha vajab. Miks aga Teie ja kasiinosaared …?

 

- Aga miks ka see on ebanormaalne? Ma tõesti armastan oma maad ja oma tööd. Et mu eluke on küllaltki jäägitult möödunud pikka aega just kooliseinte vahel, siis pruugib ju olla ootuspärane, et lapsed on kujunenud esmatähtsaks, ja isiklik kasu taandunud tahaplaanile.

 

Koolidel endal ei ole ideest ja vormist ja kitsikusest sõltumata õigust raha teenida – nende eesmärk on õpetada. Raha vajavad koolid aga alati ja igavesti juurde, seda ilmselt isegi Saudi Araabia koraanikooli näitel. Aastat kolm tagasi kroonilisele alarahastamisele taas mõeldes jõudiski mu hulluks nimetatud fantaasia rahastavale saarestikule ehk Paljasaare kultuurilaiule. Projektina saavutaks see vähemalt kaks eesmärki korraga. Esiteks tööhõivelise, sest kolme saare opereerimine annaks normaalse töö ligi kuuele tuhandele inimesele. Teiseks aitaks saarestik rahaliselt kiratsevat haridust. Aga ma ka ei kinnita, et saarestik saavutab kaks, ja ainult need kaks eesmärki.

 

Ise ka Rolls-Roycega kasiinosse…?

 

- Miks saarestik, aga mitte saar?

 

Tegevuste lahuse motiividest. Ühe saare normaalne elu ei häiri teise saare sootuks teistsugust normaalset elu. „Kultuurisaarele“ saaks nii 6-7 tuhande kohaline multifunktsionaalne „ruum“. Mis on kogu Euroopa mõistes tähelepanuväärne. Ja mis märgiliselt ei tähenda eelkõige seda, et ka Eestis saab korraldada hüperüritusi. Märgiliselt tähendus peitub selges tõdemuses, et paljuid üritusi saab Euroopa kontekstis just ja ainult Tallinnas korraldada.

 

„Lastesaar“ on laste saar ja mis seal kõik mänguväljakutest lõbustus- ning õppepargini saab olema, see on väga ideede tasandil, kuid omakorda ideedest tiine. Üks on selge: tulu lastesaar operaatorile ei teeni.

 

Kolmas saar on puhas ärisaar. „Ärisaar“ olekski ilmselt „Kasiinosaarest“ sisult paslikum nimetus, aga rahvasuu on oma töö nime valikul juba teinud. Saar paikneb rannast kaugemal, ja saab ta olema näiteks ka jahikaidega. Saare ideoloogilise visandi kohaselt peab see olema koht, mille opereerimine tooks operaatorile mitte tulu, vaid hüpertulu. Koht, kus väga rikas ja väga edev inimene tunneb end väga mõnusalt, ja kus ta kulutab väga rikkale inimesele kohaselt. Ja kus tal oleks lootus täita oma tegelik soov ehk saada veel rikkamaks inimeseks. Milleks ta vajab kasiinot. Kui ta soov täitub, siis teeb meie saar ühe inimese õnnelikuks. Kui ta unistus saarel aga luhtub, siis teeb ta õnnelikuks mitu inimest. Alustades õppurist, kelle vanematel pole jõukohane õpikuid osta. Ja mitte lõpetades linnapea või rahandusministriga, kes süüvivad maksulaekumiste ridadesse. See on muidugi gorilikult karikeeritud pilt saarestikust, kuid mitte täiesti vale.

 

- Miks just kunstsaared, kui looduslikke Eestis sadu „ripakil“?

 

- Ei ole tõesti nii, et teeme lihtsalt 1521-le looduslikule saarele veel kolm juurde. Kuigi äriline kiusatus on pöörane, sest Reformierakond lubab nende valimistega igale Eestimaa saarele riigi kulu ja kirjadega sadama ehitada, nii võiks saari rohkemgi teha…Aga otsus on mõistagi ainult pragmaatiline: kunstsaartel on looduslike saartega võrreldes kordades odavam luua infrastruktuuri ning korraldada kontrolli ja järelvalvet.

 

Tõtt-öeldes on osa töödest tehtud juba nõukaajal. Siis, kui Paljassaarde rajati allveelaevade remondisadamat ning akvatooriumi süvendamisel ladustati osa mere põhja kunstmadalikuks. Nii ei ole saarte asukohtades meri sügav. Küll on sügav saarte vahel, sobilik lausa kruiisilaevadele.

 

Kujutan väga selgelt ette kasiinosaari ja väga keevat elu nendel, aga kujutluspiltidele pole tänini joonistunud Rolls Roycega kasiino paraaduksele sõitev Märt Sults. Mis on päris kummaline, sest kujutlusvõimet mul tõesti ju on. Jah, kujutlustega on tõesti nii, et nad on päris üksluiselt seotud just noorte pisutki parema kooliteega. Aga ma ei taha selle mõtisklusega nüüd liiga sentimentaalseks ka minna ja leian, et hea ongi, kui ma ennast Rolls Roycega kasiinosaarele vuramas ette ei kujuta. Äriliselt oleks see tarbetu, sest mina sõidaksin sellega ju koju tagasi ka. Las tulevad ikka need, kellel risk oma limo saarele loovutada kõrvutamatult suurem…

 

Saared tekivad kolm aastat pärast Partsu allkirja?

 

- Ja millal siis tekivad uue saarestiku kolm kunstsaart Paljassaare lähistele?

 

- Kõige varem kolme aasta pärast. Partsu allkirja saamisest hetkest.

Ja hiljemalt aastaks 2030. Mis on täiesti tagumine tähtaeg ka Tallinna strateegilise arenguplaani seisukohalt. Sellised tähtaegade teoreetilised piirid.

 

Nagu korduvalt viitasin, ei saa enne füüsilise keskkonnaga möllama hakata, kui ministri allkiri ja seejärel ka vee erikasutusluba käes. Olen seni seda kohati uskumatut projekti uhkes üksilduses vedanud, mis tundub endalegi omakorda uskumatu. Edasi nii muidugi liikuda pole võimalik. Mul on aga palati jagu hulludest kolleege ehk pisuke meeskond varsti juba aastapäevad stardieelselt närveldamas, ning oleme end ka mõneti ette sidunud AECOM-i nimelise firmaga, kellel kogemust nii kunstsaarte (sh Dubai palmisaared) rajamise kui rahastamise vallas.  Nende arvates on „ideaalis“ võimalik kolme aastaga hakkama saada. Ja neile ka meeldib ideaalidega sammu pidada. Nagu muide minulegi.

 

Saatusesse uskuv patrioot.

- Milleks Teile seda kõike ikkagi vaja on?

Ma ei taha korrata oma sõnu hariduse toetamisest ja muust sarnasest, mis loodetavasti saab aga väga meeltülendavaks ning nauditavaks finaaliks kogu projektile. Kindlasti on ka sügavamad põhjused ning motiivid, aga need tähtsustuvad ju ainult iseenda suhtes. Nendest räägitakse – kui üldse räägitakse – väga põgusalt. Ja väga – väga põgusalt ma lihtsalt viitangi ülimalt tõsisele traumale, mis tabas mind 21 aastaselt, ning mis viis mu edasise elu mõttekäigud isegi rohkem kui soovinuks saatusele. Kokkuvõtvalt: õnnetuse järgselt olid mul terved vaid pea ja selgroog, ülejäänud luud olid murdunud.

Statistiliselt ja teoreetiliselt ei saaks minu nime juba ammu telefoniraamatust ega elanikeregistrist leida, praktiliselt aga … aafriklastel on selline vanasõna, et kui surnud, siis kauaks; kui hull, siis igavesti. Ma ei taha sisemas leppida seletusega, et jäin ellu lihtsalt justkui selleks, et statistika saaks aruandluses kolaka. Ju ikka millegi suurema korda saatmiseks. Siit usutavasti ka minu maksimalism haridus- ja koolitemaatikas ning energia kasiinosaartega ennast rebestada. Ma olen saatusesse uskuv patrioot…Ja rohkem ma ei taha delikaatsetel hingelistel teemadel avameelitseda.

Küll aga võin avameelitseda oma kiindumusest tavatusse. Universaalselt kohe. Mitte et ma nartsisslikult imetleks oma tavatut eluteed, vaid et nn õpiku järgi elamine mind lihtsalt ei kütkesta. Ma naudin täiega nii saarte projekti kui venekeelsete laste laste eesti kooli süüvimise projektide protsesse, millistel on selged unikaalsuse tunnused. Ma küll vahel imestan, et kõikide nende tegevuste taustal on mul olnud jõukohane lubadusi pidada. Nii poliitilisi, professioonaalseid kui eraelulisi ühtaegu. Ja selles imestuses võib ju tõesti leida pisukest eneseimetluse varjundit…

Olles riigikogus saan ma selle kõik ellu viidud ja täidetud. Ma ei luba seda, ma teen seda.