1272420t81h27c8

Märt Sultsil on viimasel paaril aastalt õnnestustunud võidukale kohtuteele juhtida mitmeid sundüürnikke, vajadusel on kaitset ülekohtu eest ja vastust otsitud ka Euroopa Inimõiguste Kohtust. Taas: probleemid laheneksid kiiremini ja valutumalt, kui seda abi saaks osutada jõulisemalt ja süsteemselt, ehk Toompealt.

- Kuidas sundüürnikel praegu läheb?

Väga tõsine töö tulemusena on usutavasti varsti õiglus ja rahu maa peal. Aga kergelt ei ole midagi tulnud, ja selle temaatika kontekstis olen isegi erakorraliselt riske maandatud – panusteks on ju ikkagi inimeste kodud. Näiteks ühingu „Kopli elurajooni sundüürnik“ kaebuse Eesti Vabariigi vastu, mis neli aastat tagasi Euroopa Kohtus ka menetlusse võeti, postitasin kindluse mõttes mitte Eestis, vaid hoopiski Stockholmis. Et kindlam oleks. Ja Strasbourgist ka kostub, et meie riik on omandirefirmiga eksinud. Selline eksimus on väga valus. Hingeliselt sundüürnikele, rahaliselt aga riigile, kes peab hüvitama sundüürnikelt võõrandatud varad.

Riigil on vaja „vastu pidada“ veel kümme aastat…

 

- Kohtuveskid jahvatavad ikka väga aeglaselt?

- Väga aeglaselt. Ja mul on tõsine kahtlus, et mitmed Eesti eurosaadikud pruugivad olla täiendavaks piduriks kaebuste käsitlemisel. Kirjeldades probleemi tegelikkust ignoreerivalt. Jah, vähemalt „Kopli elurajooni sundüürnike“ ühistu liikmete kaebuse menetlemisel näib õiglus olevat sisult ikka kohe väga tugevama kasu ja ei midagi muud. Ja küsimus taandubki sellele, et kes tugevam on. Või, et kes on nõrgem.

Selge on see, et nn võidujooksus ajale on riik inimesest tugevam. Kümne aasta pärast enam paljusid sundüürnike erinevalt riigist lihtsalt ei ole. Niisiis ei ole meie eesmärgiks mitte lihtsalt õiglus, ka õigluseni viiva protsessi tempo ka. Mis on tõesti sundüürnike kaitse kõige nõrgem koht. Teadupärast kohtud amokki ei jookse. Mis väga teoreetiliselt on ju ka õige, sest kiirustades on alati kergem eksida – eks nii need sundüürnike probleemid ka omal ajal väga läbimõtlematult tekitati.

Aga see ei ole vabandus ega lohuta inimesi kuidagi. Ise loodame õigluse lõplikku võitu nii aasta-paariga. Ilmselge, et sammud õigluse suunas oleksid palju pikemad, kui saaksin seda teed riigikogu liikmena astuda…

- Tallinn kuulutab, et sundüürnike probleem on lahendatud. Kuidas ikkagi siis on?

- Vaadake, igal probleemil saab olla palju erinevaid lahendusi, ja kindlasti saab teoreetiliselt käsitleda probleemi lahendusena selle käsitlust igavikuliseks kuulutades. Antud juhul ei ole lahendus ja õiglus sünonüümid. Linn – erivalt riigist – püüab lahendada äärmiselt ülekohtuselt kodutuks jäänud inimeste probleeme munitsipaalelamuehituse kaudu. Et inimesel oleks katus pea kohal ja et nad ei peaks oma kompsudega tänaval olema. See on nii valus temaatika, et peaks riigikogus ka turvamehed nutma panema, rahvasaadikutest rääkimata. Aga ei pane. Ja linn aitab inimesi maksimaalselt oma võimaluste kaudu, mis ei heasta riigi sigadusi õiguse ja õigluse kontekstis. Linn lahendab tänavale tõstetud sundüürnike probleeme kodukatuse olemasolu tähenduses. Aga see ei ole enam see kodu ju …

Esimene raund ülekohtuga: inimesed ei jäänud tänavale

-  Strasbourgi kohtusaalid pole ilmselt ainus lahinguli võitluses õigluse eest?

- Ei ole, kuid erinevalt Eestist on seal rohkem õiglust soosivat „publikut“. Põhja-Tallinna Halduskogu esimehena rassisin hullult nii uute omanike ja nende ülekullatud advogaatidega, et ülekohus pisutki taanduks. Ülekohus pisut taandus, ja pisut pidin taanduma minagi. Esimehe kohalt aseesimehe kohale nimelt. Aga hätta jäänud inimesed said aru, et õiglus ei ole meie riigis enesestmõistetav, õppisid proteste vormistama, ja ei lennanud oma kodudest kohe tänavale.

Minu kui Põhja-Tallinna administratiivnõukogu tollase esimehe poole pöördusid abivajajad, ja pöörduvad ka praegu, tervest linnast. Aitasin ja päästsin nii kui suutsin. Paljud jäid (veel) sundüürnikena oma kodusesse, ja linn hakkas munitsipaalkortereid ka jõudumööda eraldama. Ähvardati mind tollal ikka täiega, aga esimene raund oli võidetud: inimesed ei jäänud tänavale.

- Inimesed on ju endiselt suurel määral sundüürnikud?

- Jah on. Enne nad üürisid elamispindu majaomanikust eraisikult, nüüd aga üürivad nad elamist juriidiliselt isikult – Tallinna linnalt… Täiesti oma elamist paljudel neist mitte ainult et ei ole, vaid ei pruugigi ka tulevikus olla – erastamishinnad pole neile lihtsalt taskukohased. kuid nad vähemalt ei pea veetma elu tänaval või omaniku kodust vägisi välja puksiva hirmuvalitsuse all…Oleks riigil pisutki õiglustunnet ja ligimesearmastust, tahet kodanikke võrdväärselt näha, siis oleks meie riik kindlasti õnnelikum. Ja inimesed saaksid mitte ainult kvalitatiivselt teisuguse kodutunde, vaid ka hoiaku oma kodumaasse ja riiki üldiselt.

Mulle üldse tundub, et tänane riik on võtnud oma alamate suhtes ka professionaalsetele tsirkuseakrobaatidele ilmvõimatu asendi – olla ühtaegu seljaga rahva suunas, ja samaaegselt rahvale ka näkku sülitada. Selleks on vaja ju tavatut selgrootust! Ja kindlasti ei räägi ma siinkohal kitsalt sundüürnike traagilisest saatusest. Meil on terved elu- ja töövaldkonnad, millede tunnuseks ei ole mõistuspärasus. Valjul häälel saame rääkida haridusest, sotsiaalhooldest, korrakaitsest, pensionäridest, noortest peredest, tööpuudusest, päästeametist…Vahel ma ikka tõsiselt kohkun mõeldes sellele, et kui vähestel on hea Eestis elada ja kui kaitsetud me riikliku rumaluse ja küünilisuse vastu oleme.

Kord  korratus riigis

- Kuidas kaitsta inimeste õigust õnnele?

- Ka Eestis on see miljoni euro küsimus. Pisut rohkem, kui miljoni inimese küsimus muidugi eelkõige. Miljonit eurot mul pole, kuid soov miljoni nimel pingutada küll. Dimensioonist sõltumata. Olen läbi pikkade aastate Linnavolikogus oma eesmärkide ja lubadustega kenasti toime tulnud, aga täit rõõmu sellest ikkagi ei tunne. Sest linnavolikogu ja lahendamist ootavate probleemide tasandite ühisosa on ikkagi väga piiratud.  Liiga palju tuleb linnavolikogus tegelda probleemidega, mis ei ole tekkinud mitte niivõrd elust endast, kui just Toompea valedest või puuduvatest otsustest. Ja otsida probleemidele leevendust teadmises, et seda oleks lausa kordades mitte ainult arukam, vaid ka lihtsam lahendada, teeb pehmelt öeldes tuska küll. Iseäranis, kui näed lahendust kristallselgelt, aga taas – see pole ju linna tasandi otsustada.

Riigikogu on teinud inimeste elu ikka nii keeruliseks, et varsti muutub meil siin elamine päris üle jõu käivaks. Nii rahaliselt, kui mentaalselt. Taskult kui hingelt tühjade kodanike najal aga riiki ei edenda. Ja eks liiga paljud on lahkunud ka. Kusjuures täiesti ratsionaalse eeskujuna järgmistele lahkujatele.

Nii, et Eestis ei saa õnnelik olla?

Muidugi saab! Sest ega inimliku õnne lätted ei ole kinni riigis või  valitsuses või üldises keskkonnas tervikuna! Kindlasti on õnnetunnet kogenud eskimo paukuvas pakases ja beduiin kõrbekuumuses – kuid vaevalt, et seda külmast või siis põrgukuumusest endast!

Mina näiteks olen väga õnnelik! Mul on põnev töö ja väljakutsed, nõukaaegne kooperatiivkorter, mõistev pere, kaks täisealist last ja kaks imelist lapselast ka. Ühel isegi minu nimi! Muidugi ma olen õnnelik. Aga küsimus on laiemalt eelkõige selles, et mitmele eestlaste põlvele riigi kiuslikkusele vaatamata seda õnnetunnet jätkub…

AKEN: Kas munitsipaalelamute elanikud on praegu veelgi suuremad sundüürnikud. Jah on. Enne nad üürisid elamispindu maja omanikust eraisikult, nüüd aga üürivad nad elamist juriidiliselt isikult – Tallinna linnalt… Oma elamist neil jätkuvalt ei ole.

Märt Sults

  • Tallinna Kunstigümnaasiumi direktor
  • Linnavolikogu liige
  • Alates 2099. aastast „edutati“ hea ja tulemusrikka töö eest Põhja-Tallinna  Halduskogu esimehe ametist esimehe asetäitja ametikohalekohale
  • „Kopli elamurajooni sundüürnik“ ühistu esimees
  • Kogukonna Kopli esimees