_DSC0494

Kui poole sajandi tagustest detektiivromaanidest pärit salakaval vaenlase diversant mingil kummalisel moel Tallinnasse satuks, siis vähemalt kaks asja ajaksid ta tõsiselt segadusse.

Esimest korda satuks ta segadusse siis, kui ta formaalloogikast lähtuvalt hakkab otsima linna taksoparki samanimelise bussi- ja trollipeatuse juurest. Teine asi, mis ta segadusse viiks, on Lasnamäe Võidujooksu tänav – nii kerge on arvata, et see võiks ju hipodroomi juurde viia,.

Tallinna taksopargi hooned – õigemini selle, mis neist veel alles jäänud oli – neelas ehituse käigus alla Kristiine kaubanduskeskus. Hipodroom on aga tegelikult alles, asudes kohas, mis on viimase üheksakümne aasta jooksul saanud õiguse end ajalooliseks nimetada.

Kui kauaks hipodroom alles jääb, on iseküsimus. Aeg-ajalt on kuulda hääli, kus soovitatakse viia hipodroom üle mõnda lähedasse valda, senisesse asupaika rajada aga luksuslik elurajoon.

Majanduskriis rahustas kinnisvaraarendajaid ja ehitajaid mõnevõrra: on võimalik, et tallinlased ei korda Riia ja Vilniuse viga, kus kiirustati hipodroome müüma.

Praegu on aga kõige õigem aeg minna läbi väravakaare alt, mis kannavad viiekümnendate aastate teise poole askeetlikkuse pitserit, et jõuda maailma, mis on suuremale osale tallinlastest täiesti tundmatu.

Ratsaspordi sõprade ühing rajati Revalis 1884. aast kevadel, esimesed traavivõistlused korraldati sama aasta jaanipäeval Laksbergil, praegusel Lasnamäel.

Esimese hipodroomi iga jäi lühikeseks: kuigi Võidujooksu tänava eelkäija oli XX sajandi alguse linna kaardil olemas, oli see tookord pigem hea tahte märk.

Oma praeguses kohas avati Tallinna hipodroom, mis kuulus samanimelisele aktsiaseltsile, napilt nelikümmend aastat hiljem. Esimesed võistlused toimusid pühapäeval, 25. novembril 1923. aastal.

Riigivanem Konstantin Päts, kes avamisel sümboolse lindi läbi lõikas, märkis, et ratsasport pole mitte ainult ajaviide ja lõbu, vaid ka loomakasvatuse tulemuste ülevaatamine, hobused on olulised ju nii põllumajanduses kui armees.

Tookordsed hipodroomiväravad erinesid praegustest. Arhitekt Karl Burmani plaani järgi tehti need puidust ja sarnanesid triumfikaarega, mis oleks sobinud sõjajärgse rahvamajandussaavutuste näituse platsile kui mitte Moskvas, siis vähemalt Tallinnas.

Ei ole täielikku kindlust, kas ka hipodroomi juhtkonna paviljon ja puhvet on Burmanni tööd, kuid kui on, siis on arhitekt siin oma stiili muutnud, luues õhulise ehitise neorokokoo vaimus.

Hipodroomi tribüünid mahutasid seitse tuhat vaatajat: nende jaoks sõitis siia kesklinnast igal pühapäeval buss – alguses koguni tasuta.

Tallinna hipodroomi – ja võib arvata, et seejuures siinse totalisaatori – populaarsus oli Eesti Vabariigi alguskümnendeil suur.

Pealinna ajalehtedes ilmus sageli võistluste reklaame, hiljem aga kirjutati tulemustest Džokide nimed ei olnud põrmugi vähem tuntud kui maadlejate omad enne revolutsiooni ja jalgpallurite omad pärast sõda.

Hipodroomi ei kasutatud sugugi mitte ainult traavivõistlusteks. 1920.-1930. aastate militaarne õhkkond tekitas niisuguse fenomeni nagu ratsaspordipeod; tõsi kõll, ausam olnuks neid ilmselt nimetada sõjalise ratsaspordi pidudeks.

Iga-aastasele sõjakoolide ülevaatusele tuli kokku tuhandeid tallinlasi, peamsielt kooliõpilasi. Neil päevil võis hipodroomil näha mitte üksnes ratsaväe-, vaid isegi suurtükiväemanöövreid.

Sõja järel oli soov sõda imiteerida oluliselt vähenenud. 1950. aastatel toimusid hipodroomil eranditult rahumeelsed ettevõtmised, is ülistasid loovat tööd, eeskätt põllumajandust.

Seni, kuni eesti rahvamajandussaavutuste näitus lõplikult Piritale polnud kolinud, võis Tallinna hipodroomi radadel näha mitmesuguseid imeasju. Näiteks lehma, kes andis kuni 6000 liitrit piima. Või terve tonni kaaluvat pulli.

1960-. aastatel rajati talviti hipodroomile liuväli. Alles hiljuti avatud trolliliiniga liuväljale sõitmine oli tookord noorte uisutajate jaoks otsekui täiendav meelelahutus.

Viimane lihv anti Tallinna hipodroomi arhitektuuriansamblile 25 aastat tagasi.

1986-1988 rajati siia arhitekt Harri Kuldsepa projekti järgi muljetavaldav kompleks: tallid kuuekümnele hobusele ja teenistujate ruumid.

Siis peatus aeg taas. Kas ongi mõtet imestada, kui üks praegusest Riigikogu saadikutest tõemeeli väidab, et hipodroom on kõigest 1970. aastatest pärit nostalgiaallikas ja ei midagi rohkemat?

Niisugused väited ei kõnele loomulikult ratsaspordi tegelikust olukorrast, vaid üksnes sellest, kui vähe mõned poliitikud tunnevad pealinna hiljutist ja ka kaugemat ajalugu.

1923. aastal oli hipodroomi avamisel osalemine riigipea jaoks auasi. Raske on ette kujutada praegust presidenti sellesse samuti suhtumas.

Hipodroom täna

Tallinn on üks väheseid linnu üldse maailmas, kus on hipodroom praktiliselt keset linna ning sellele unikaalsele  spordirajatisele/totalisaatorile on mugav ja kiire ligipääs ükskõik millisest pealinna punktist. Lisaväärtust lisab  veel täiuslik roheala hipodroomi ümbruses ja kaunimast kaunim Stroomi rannajoon.

Olles siis Põhja-Tallinna Halduskogu esimees, kui arutusele tuli Hipodroomi ala detailplaneering (praegu aseesimees), tuli mul kõvasti vaeva näha arendajatega kemplemisel, kes tahtsid ja soovisid Hipodroomi kinnistut äri- ja elamumaju täis ehitada…suure vaidlemise peale oldi nõus isegi algkool-lasteaed detailplaneeringusse lisama. Tegime kodanikeühendustega avaldusi detailplaneeringute peatamiseks, et kaitsta rohealasid: need ei oleks lihtsalt uue elamurajooni koormust välja vedanud ning seetõttu juba ette hukule määratud. Planeeringu hoo maha võtmiseks panin arendajale nõudeks rahvusvahelise ideekonkursi välja kuulutamise ja läbi viimise. Konkurss toimuski, olles selle komisjoni hindamiskomisjoni liige, sai parim planeering välja valitud. Nende ettepandud ülesannete täitmine võttis aga arendajalt aega ja lisaressurssi ning see päästiski tol hetkel meie kroonjuveeli, hipodroomi, hävimise ning kadumise Tallinna linnaruumist.

Hipodroom ja sellel toimuv on tükike elus loodust tehnilisi vahendeid täistopitud ning betooni valatud linnakeskkonnast. Ta on side inimese, nii väikese kui ka suure inimese, ürgse ning meist üha kaugeneva loodusega.

Arendustegevus arendajal käis edasi, kuid juba aeglasematel tuuridel ja siis saabuski masu, mille saabumine oli ennustatav, minu arvutuste järgi pidi kriis ikka mitu head aastat varem kätte jõudma.

Masu peatas arendajate hoo ja päästis aastateks Stroomi lahe rannajoone, rohealad hipodroomi ümbruses ja hipodroomi enda. Nii et minul selle koha peal,on küll sügav kummardus masu`le.

Minu jaoks on hipodroom ja seal toimuv hobuste paraad pühad asjad. See aga, et hipodroom, kui ettevõte hipodroomile omaselt, ei saa hakkama, on juba juhtimise,  juhtkonna tahte ning juhtkonna võimekuse küsimus.

Minul on seega hipodroomiga väga isiklik ja pikaajaline side, sest see paik on mõeldud kõrgintelligentsi pärusmaaks. Hoidkem ikka meeles, et kust kohast me tuleme! Olen kannatanud hipodroomi hea käekäigu eest ja olen seda valmis ka edaspidi tegema. Roheala hipodroomi ja Stroomi ranna ja haiglakompleksi vahel peab säilima. Kui uus detailplaneering antakse käiku ilma strateegilise keskkonnamõjude ekspertiisi tegemata on meil, linnakodanikel õigus ja kohustus sekkuda – mina olles Tallinna Linnavolikogu volinik olen kindlaks abimeheks Teie pühas ürituses.

Tallinna Hipodroom on Eestile riikliku tähtsusega sümbol, mis on Tallinnale auks, mitte kohustuseks.

Märt Sults

Tallinna Kunstigümnaasiumi direktor; Tallinna Linnavolikogu liige (alates 2005)

_DSC0502 _DSC0474 _DSC0477 _DSC0487 _DSC0494 _DSC0495 _DSC0496