Võitluskuntidega seob mind see, et need on heas mõttes hullud inimesed, kes seda siin Eestis praegu veavad (Eesti Võitlusspordi Arendamise Keskus, Wiru Treening). Võitluskunst kui selline pole minu jaoks mitte ainult spordiala, see on hingeseisund – olgu see siis poks, taipoks, idamaade taekwondo või mõni muu kontaktspordiala. Kui neid tehakse õigete treeneritega, siis on see äärmiselt vajalik
asi meie ühiskonnas. Treeningu kaudu saavutakse seda, et inimese sisemine mina on tugev ja vastupidav. Inimene on ainuke loom, kes teeb haiget teisele inimesele valu tekitamise eesmärgil. Vot selle tahaksin ma ära lõpetada läbi selliste aadlikuvõtete – poks, vehklemine, ratsutamine, muusika. Kui inimene saab iseenda tugevuse kätte, siis ta on võitmatu – sa võid talle teha, mis sa tahad, sa võid teda kasvõi kõrvetada tuleriidal, aga sa ei saa tema tahet murda.
