Sattusin kuulama sellel pühapäeval raadio kahte ja saadet „Olukorrast Riigis“. Aasiti igat pidi Taasiseseisvumispäeva tähistamise üle ja siis äkki hakkasid saatejuhid rääkima kosmilisest elatustaseme tõusust: tuues näiteid, et kes oskas arvata toona, et Tallinna Kesklinna kerkivad klaastornid ning kujutage pilti, et varsti äkki ei ole enam tavakodanikust reisijal oma 1000 EEK enam piiril vahetada tarvis, sest tal juba enne pangas mõned metallplönnid tasku palgapäeval pistetud (ühe piiri peal ikka on vaja raha vahetada küll); kes oskas siis seda tuhandekordset elatustaseme tõusu ettegi kujutada……?
See elatustaseme jutt oli suur kummardus kõikvõimsamale võimule: statistikale.
Koolijuhina tean, et elatustaseme tõus ei ole kohe mitte enamuses munitsipaalkoolide ja riigikoolideni jõudnud: tervelt selle 19-mne aasta jooksul. Esimesed viis aastat taasiseseisvunud Eesti ajal ei olnud Eesti Riigil isegi õppekavasid, ainekavadest rääkimata. Puudus igasugune professionaalne järelvalve ja nõustamine, kuigi inimressurss selle teostamiseks olid olemas; ega siis Luukased ja Laarid jne Kuu peal õppinud…või äkki õppisid?! Siis hakkasid olema haridusministriteks isegi lendurid. Haridusministrid vahetusid kiiremini, kui kooliaasta jõudis läbi saada. Siis reform-reformi otsa. Täielik ebaprofessionaalsus, mis kisas valitsusest ja Haridusministeeriumist koolijuhtidele vastu. See ringiratast keerlemine toimub siiamaani: millisest elatustaseme tõusust me räägime. Riigil puudub siiani ühtne hariduspoliitika; on lahmimine ja juhuslikud otsused või siis leitakse aastatetagused otsused üles ja käiakse need uute pähe välja (integratsioon).
Ilma tugeva ja kõrgelt haritud tavakodanikuta puudub sellel riigil tulevik. Riik peab võitlema ja alles jääma ka siis kui pole elektrit; pidage mu sõnu meeles, et tulevikus on võidumees see, kellel vastus ja tegevuskava valmis enne arvuti juurde jõudmist. Juba vanad klassikud teadsid rääkida, et iga kett on täpselt nii kõva, kui kõva on keti nõrgeim lüli. Mõtlemiskoht.
Mehed raadio kahes, mõelge mida räägite, kunagi tümitasite mind kaelani mutta koos oma kultuurrahvaga aga täna räägita sama juttu, mis mina toona.
Ärge rääkige kõrgest elatustasemest, rääkige suurest kihistumisest, äärmisest vaesusest ja ulmerikkusest; rääkige mitme inimese kätte on Eestis kogunenud kogu riigi kapital. Rääkige sellest, võib olla läheb kergemaks, europiirile ei ole niikuinii enamusel tavakodanikel asja: raha ei ole reisimiseks ega kulutamiseks, olgu see siis euro või kroon.
Märt Sults
Tallinna Kunstigümnaasiumi direktor