01073643876ca78Tänane Õpetajate leht võttis siis minu poolt püstitatud Gümnasistide koolilõpu Riigieksamite teema päevakorda. Kool on ikka õpilaste jaoks, mitte õpilased ei ole kooli ja õpetaja jaoks … pole õpilast, pole kooli (ikka ainsuses) … nii lihtne see ongi …

 

Gümnaasiumi värskelt lõpetanutel on kiired ja rasked ajad selleks puhuks möödas ning ka tulevased sammud juba astutud – kes ülikooli, kes tööle, kes puhkama. Tehtud sai hulk eksameid, mille tulemuste põhjal saab väita, kes ületas end, kes hävis ning kes võib saavutatuga kokkuvõttes lihtsalt rahule jääda.

Lõpueksamite aeg tõstatab minu silmis alati küsimuse, miks on gümnaasiumi lõpueksamite asemel vaja riigieksameid.

Esialgu oli nende eesmärk selge: vähendada gümnasistide suvist koormust ning ühitada lõpueksamid kõrgkooli sisseastumiseksamitega. Kahjuks on olukord muutunud. Tasub mõelda, et kui varasemalt oli õpilastel suurem valikuvabadus valida endale edasiseks õppeks vajalikud eksamid, siis nüüd on meil sisuliselt kolm kohustuslikku distsipliini: eesti keel, võõrkeel ja matemaatika.

Lisades siia, et riigieksam loetakse sooritatuks kas või ühe punktiga, saame üsna adekvaatse pildi sellest, miks soovivad kõrgkoolid taas sisseastumiskatseid rakendada.

Kulukas dubleerimine

Riigieksamite tulemused ja nende kohustuslik valik on subjektiivsed ega anna ülikoolidele piisavat informatsiooni õppuri teadmistest – see tekitabki kõrgkoolides vajaduse riigi ärapõlatud sisseastumiseksamite järele. Minu hinnangul on sellisel juhul tegemist riikliku ressursi – nii materiaalse kui ka immateriaalse – ilmselge raiskamisega. Teisisõnu: teenuse dubleerimisega.

Arvan, et riigieksamite rakendamine lõpueksamite asemel on algusest peale olnud maksumaksja raha raiskamine. See ei ole andnud loodetud efekti ja on pannud koolid püstitama hoopis pseudoeesmärke. Igal kevadel käib võistlus, kelle või milline kool on riigieksamite tulemuste põhjal edetabelis heal kohal ning kes on põrunud. Lisaks käib koolides õppurite dumping ehk õpilase ­eemaldamine igapäevasest koolitööst juba enne eksamit, et ta jumala pärast kooli kohta suures edetabelis alla ei tõmbaks.

Meedia on nende tabelite põhjal loonud omamoodi „eliitkoolide” hüsteeria. Olgu siinkohal märgitud, et mõiste „eliitkool” on meedia tekitatud kujund, ametlikult selline termin puudub.

Kuna riigieksamid kutsuti ellu kõrgkooli astujate koormuse vähendamiseks, uurisin Eesti juhtivatest kõrgkoolidest (Tartu ülikool, Eesti maaülikool, Tallinna tehnikaülikool ja Tallinna ülikool), kuidas on riigieksamid nende eluolu aastatega mõjutanud

Vastuvõtueksamid ka praegu

Eesti maaülikoolilt saadud vastus toetab praegust süsteemi. Maaülikool on seisukohal, et õppekavade puhul, mis ei eelda eelnevaid kindla valdkonna teadmisi või oskusi, õigustavad riigieksamid end vastuvõtutingimustena väga hästi. Nii ülikooli kui ka kandidaadi seisukohalt on juba olemasolevate tulemuste alusel kandideerimine lihtsam ja kiirem.

Vastuvõtukatseid korraldatakse ainult väljavalitud õppekavadel ning suurem osa vastuvõtust toimub riigieksamite tulemuse ning keskharidust tõendava dokumendi keskmise hinde alusel. Küll aga lisati, et kandidaadi seisukohalt on kindlasti parem, kui ülikooli kandideerimist võimaldavaid riigieksameid on rohkem. Juhuslik ebaõnnestumine kahel riigieksamil võib anda ülikooli kandideerides tugeva tagasilöögi, eriti juhul, kui riigieksamid on ainsad või peamised vastuvõtukriteeriumid. Vastuses lisati, et kui kehtivat riigieksamite süsteemi üldse muuta, siis suunas, et riigieksamid toimuksid ka teistes gümnaasiumi kohustuslikku õppekavva kuuluvates õppeainetes.

Tallinna ülikooli esindaja tõi välja, et kõrghariduse esimesele astmele on ilma riigieksamiteta võimalik kandideerida loodus- ja täppisteaduste valdkonna erialadele. Inimestel, kelle riigieksamitulemused ei olnud piisavalt head, oli neil erialadel matemaatika riigieksami asemel võimalik sooritada vastuvõtueksam. Riigieksam on kasutuses peamiselt osakaaluna lõpptulemusest. Vastuvõtueksam, mis annab ülikoolile võimaluse kandidaadiga tutvuda, on ka kandidaadile hea võimalus ülikooliga tutvuda, lisaks annab kohaletulek täiendavat infot, mis hõlbustab otsuse tegemist.

Tallinna tehnikaülikoolist vastati, et kõrghariduse esimeses astmes oli TTÜ-l sel suvel vastuvõtt 50 erialale, millest 11 puhul kasutati erialaseid sisseastumiskatseid – kas riigieksamitele lisaks või siis ainult neid.

Kulud saavutustega tasakaalu

Üsna huvitav on seis Tartu ülikoolis. Õppekavasid, millele õppima võetakse ainult riigieksamite tulemuste alusel, on TÜ-s vaid kuus. Enamikul õppekavadest kasutatakse riigieksami ja sisseastumiseksami kombinatsiooni.

Õppekavu, millele kuulutati 2016. aastal välja vastuvõtt, oli kõrghariduse esimeses astmes kokku 56. Ülikooli esindaja sõnul ei piisa tema hinnangul kahest riigieksamist üliõpilaskandidaatide teadmiste, erialaste eelduste ning akadeemilise võimekuse hindamiseks. Lisaks sõnati, et arvestades ülikooli kandideerivate sihtgruppide mitmekülgsust (välisriigis lõpetanud, täiskasvanud õppijad), ei saa välistada, et Tartu ülikoolis tõstatub küsimus, kas riigieksamite tulemusi tulevikus vastuvõtul üldse arvestada.

Nagu näha, on pilt üsna kirju. Võib aga üsna selgelt väita, et vaid tänastele riigieksamitele tudengeid vastu võttes tugineda ei saa.

Kevadise istungjärgu lõpus edastasin haridus- ja teadusminister Jürgen Ligile samal teemal arupärimise, millele minister peaks vastama tulema uue istungjärgu alguses, st sügisel. Ülikoolide tagasiside annab alust arvata, et riigieksamite aeg on läbi, gümnaasiumi lõpueksamid koolis ning sisseastumiseksamid kõrgkoolis on objektiivne reaalsus.

Esialgse plaani kohaselt kavatsen kasutada nii ministrilt saadavat infot kui ka ülikoolidelt saadud tagasisidet selleks, et koostada seaduseelnõu variant, mis lõpetaks taolise dubleerimise ja sellega kaasneva riigi raha raiskamise. Eelnõu sisu on riigieksamite eesmärgipärane ümberkorraldamine, et eksamite korraldamiseks mõeldud kulud oleksid tasakaalus saavutatavaga.

Kui aga selline ülesandepüstitus osutub ministeerimile liiga keeruliseks, siis tuleb riigieksamite projekt praegusel kujul lõpetada, sest ettevõtmine pole end tõestanud ning kulutab maksumaksja raha mittesihtotstarbeliselt. Vabanenud raha võiks suunata maakondadesse, kus rahapuuduse ettekäändel suletakse lahmides koole, kultuurimaju ja muid asutusi, mis on kogukonna arengule väga vajalikud.