Mis seob sind poksiga?Poksiga seob mind see, et need on heas mõttes hullud inimesed, kes seda poksi siin Eestis praegu veavad (Eesti Võit-lusspordi Arendamise Keskus, Wiru Treening). Poks kui selline pole minu jaoks mitte ainult spordiala, ta on hingeseisund, olgu see siis poks, taipoks, idamaade taekwondo, mõni muu võit-
luskunst või kontaktspordiala. Kui neid tehakse õigete treeneritega, siis on ta
äärmiselt vajalik asi meie ühiskonnas.
Treeningu kaudu saavutatakse see, et inimese sisemine mina on tugev ja vastupidav. Inimene on ainuke loom, kes teeb teadlikult rohkem haiget teisele inimesele kui vaja. Vot selle tahaksin ma ära lõpetada läbi selliste aadlikuvõtete – poks, vehklemine, ratsutamine,muusika.
Kui inimene saab iseenda tugevuse kätte, siis ta on võitmatu – sa võid talle teha, mis sa tahad, sa võid teda kasvõi kõrvetada tuleriidal, aga sa ei saa tema tahet murda.
Kas koolides peaks ka olema poks, et inimeses tugevust kasvatada?
Kindlasti, aga see ei pea olema ainult poks. Poks pole see, et sa lähed peksad vihaselt kotti või saad mõne võtte selgeks ja lähed siis tänavale kohe seda proovima. Võitluskunst hakkab pihta filosoofiast. See on tähelepanu inimese tervisele, vaimsele tervisele, mis kõige tähtsam – ta oskab kaitsta perekonda ja riiki. Inimene, kes on vaimult ja füüsiliselt tugev, pole endale ja teistele ohtlik, ta lapsed saavad tema peale kindlad olla, laps saab mõelda „minuga ei saa midagi juhtuda, mu isa on siin”. Kui paljud lapsed praegu nii tunnevad? Kus nende isad on? Millega nad tegelevad? Mulle meeldib meeletult see distsipliin. Minnakse võisteldakse ringis, enne matši surutakse kätt ja pärast surutakse kätt, viisakus pole kuhugi kadunud. Kui jään võistlusel teisele alla, lähen trenni ja pingutan veel enam. See õpetab jääma väärikaks ka kaotades.
